Kuidas võtta (hiiu)naist

Naisevõtmine ja käia ostmine on kaks kõige täbaramat asja maailmas. (vanasõna)

Naine noorelt, makk soojalt

Millist naist võtta? Valik on lai, eksole.

Ilus naine on kohe üks ilus asi vaadata aga sajand tagasi manitseti mehi pöörama tähelepanu ennekõike neiu töökusele, mitte jumeka naha vesiniku- ja akrüülitaluvusele. Teate küll – ilusad naised ei tööta, nad tarbivad. Aga kust sa leiad neid maailmatuma töökaid naisi heinakaarelt ja kartulivagude vahelt? Ikka tõeline kunsttükk on tänapäeval leida vikatiga niitvat naist, kellel veel või suus ära sulab. Hea kui sellise saad, kes vikatil ja ahjuroobil vahet teeb. See oleks juba intelligentsuse tunnus.

Naiste ilust on kirjutatud tonnide kaupa raamatuid, nende pärast on pekstud kõrtse kapitaalremondini. Naissugu on kirutud maapõhja ja sügavamalegi veel. Ja päeva lõpuks tahaks ikka, et naine oskaks kooki küpsetada ja leili visata, soojendaks öösel selga ega poleks tuim ega tühja pilguga.

Noor naine ei saa rääkida, et on kõike teee-einud ja kõike nääää-äinud…  Ütle, naine, et sa tahad veel!

Ja mehe naljast peab naine lugu pidama. Ehk vahel selle peale naermagi.

Auto ehtimiseks

Lipsule minek

Kui juba tütarlaps teeb neljapäeva õhtul sellise avalöögi, et silku ei söö ja toob (lõhna)kase toanurka… Siis tunnevad seebilõhnalised vanamehedki, et nad on elu tuiksoonel, rääkimata läbemata mehehakatistest. Lipsul käimine pole mingi vabameelne põlemine, see on kombeline toiming. Vana tõde naiste kohta, et kust aed madal, sealt käib igaüks üle… Aga milleks madalad aiad, kui õilsa eesmärgi nimel võiks amokki joosta pikki elektrikarjust!

Kui mehel veab võib ta öö reherabamispingil ära magada ja kui teinekord rohkem veab, siis äkki lubatakse käsigi ümber panna.

Aga seda ei tea muidugi lubada.

Peab ette vaatama, et mõne teise mehe vakamaa peale ei satu. Kuuldavasti pannakse Käinas Luige baaris iga kevad jõujooned lipsulkäijate vahel paika. Siis ei pea pärast külapeal sõnnikuhargiga suskides oma esimese öö õigust taga nõudma.

Kui asjalood juba niikaugel on, et mõni ambivalentne kameeleon on pea sassi ajanud ja enam ilma pulmadeta ei saa, siis on paras aeg hakata kosjakaupa sobitama. Hirm naise poolt ärapõlatud saada on muidugi ürgne ja täiesti õigustatud. Tõeline naine ütleb esimest korda ei ja tõeline mees juba kaks korda ei küsi. Hiidlast peab vähemalt kolm korda paluma. Absoluutne miinimum.

Esimese raputamise peale kukuvad ainult ussitanud õunad kaela.

Mitte vähem tähtis ei ole tütre küsimine vanemate käest. Hiiumaal käib see pimedas.

Foto: Urmas Liit

Esimesed viinad ehk tütre küsimine vanematelt

Oma tulekust tulevase äia-ämma juurde peab ette teatama, ikka selleks, et nad teaksid varakult magama minna.

Rituaali järgides on tee uksest ämma-äia voodini kaetud takistustega – küliti võrguhargid, seliti pitsud, kummuli toolid jms. Seal pimedas õhulossis kobades võib hetkeks naisevõtureaalsus kontsaga kõri peale astuda küll. Aga asi on ju seda väärt!

Kui tulevasel koduväil on õnnestunud käsikaudu pimedas teekond läbida ja ämma-äia sängi servale istuma saada, siis võib liidule õnnistust küsides juba esimese pudelinööbi lahti korkida. Äial on püha kohustus ette lugeda paturegister ning enne paari panekut veel kõik kõverused sirgeks rääkida.

Esimeste viinade joomisega on roheline tuli kosja tulekuks antud.

Foto: Urmas Liit

Kosimine

Parimaks kosjaminekuajaks Hiiumaal on olnud kaks nädalat enne mardipäeva neljapäeval – lõikuse ajal kosjad, jõuluks pulmad. Mõni mees kohe on selline, kellel ei tule peale sooja õhu suust suurt midagi. Need mehed võivad kergendatult ohata, sest vana kombe kohaselt on peigmehe roll kosjakauba juures olnud üsna passiivne, ära-rääkimise-töö peale võeti reeglina kaasa käemees. Tedremängu esimeses vaatuses tulevad kosilased otsima kedagi, kes on ära kadunud või eksinud. Käinas näiteks küsiti näha õunapuud, mis kaksteist korda aastas õitseks ja rästa pesad aruvahedes on.

foto: Urmas Liit

 

Kogu peitusemängu ilus ei maksa ära unustada, et äia ette tuleb passiks panna viinapudel. Pruudile meeleheaks sobivad siidirätt ja pool kuningriiki, õhetuse toob palgele suhkruga kõrvetatud punane kosjaviin.

 

 

 

 

 

Mis on pulmatutid ja kus neid kasutada

Tuttide kasutamise traditsioone on üle Eesti erinevaid. Eeskätt on need seotud pulma- ja kosjarituaalidega. Pulmakombestikus on olnud väga tähtsal kohal heaendelised rituaalid – uues kodus vöö panek kaevule või ahjule.

Kingituste jagamisel pulmakülalistele, olid sageli annid (kindad, sukad jms) kokku köidetud paelaga. Lisaks tähtsatele sugulastele märgiti pulmas tuttide või kaltsuroosidega ka ametimehi – peiupoisid, pillimees, supimoor. Mõnel pool ehiti veimekirst tuttidega.

Tuttidel on oma osa ka kosjas käimise traditsioonis, kus kosjade vastuvõtmisel sai peigmees koduteele kaasa tühja pudeli, millel tutid ümber kaela põimitud. Tutte on seotud ka sängi külge.

Auto ehtimiseks

21. sajandil, kus paljud vanad pulmakombed on oma tähenduse minetanud, saab tutte kasutada mitut moodi – pruutpaarile kingituseks, pulmapeo kaunistuseks, auto ehtimiseks, lillekimbu täiendamiseks, pillimehe rõõmustamiseks, ämma kinni sidumiseks…, väravate tegemiseks jne

Pulmatutid sümboliseerivad esiemade oskust kasutada majapidamises ära viimne kui riideriba, sest eks ütleb vanasõnagi: kasinus on ilu aluseks!

Tutte saab peagi endale soetada  Pitsu poest.

Hulgihinda ning värvierinevusi küsi  kadri@mojaso.ee või facebooki mojaso leheküljelt.

Tutid pakendiga.

Pakendi küljes pulmatuttide tegemis- ja kasutamisõpetus.

 

 

 

Igale kaptenile oma vaip!

Varakevadel valmis neli meretriibulist vaipa. Sellised pooleteistmeetrised, et oleks hea üle õla visata ja randa minna.

Rannas võib päevitada ja võib valget laeva oodata, kes kuidas.

Ja alla kapteni pole mõtet mehele minna!

Foto. Anete Tõnissaar

Foto. Siret Lahemaa

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Foto. Anete Tõnissaar

Foto. Siret Lahemaa

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Foto. Siret Lahemaa

 

 

 

Uba on sees!

Foto: Taavi Juursalu

Inimesest ei tee inimest kere, ahter ega silmavaade, vaid ikka see särtsakas uba, mis inimhinges on. Muidugi, mõne puhul tuleb seda uba üsna kaua leiges vees leotada, et kohvi värvi võtma hakkaks. Teine on jälle nii kange oasort, et jahvatades petrooleumihais välja käib ja õlikirme kohvi peale tuleb. Aga uba on sees… kõigis, kõiges.

… ja siis oli fakt. Foto. Siret Lahemaa

Kõigepealt oli akt…

Tekk on loodud armastajatele öövarjuks, nipernaadidele pea alla panemiseks, koolilõpetajatele elluastumiseks, eemalviibijatele Hiiumaa meenutuseks ja kohalolijatele soojuse hoidmiseks.

Kõikidele kohvilähkritele, kangetele ja magusatele, soojust otsivatele inimestele, kel uba on sees. Ja uba on sees!

Foto. Siret Lahemaa

foto. Taavi juursalu

Oad on ritta seatud  Mo ja So kavandi järgi, et asi ikka valmis saaks, kühveldas kiiluvett ahtri alla Pitsu poe tarmukas perenaine Lille.

Päevapiltnikud – Taavi Juursalu, Siret Lahemaa ja Anete Tõnissaar. Sarmikad modellid – Kaidi, Anete ja Jaanika.

Kummardus, aplaus, lilled!

Foto. Taavi juursalu

Foto. Siret Lahemaa
Plakat. Urmas Liit

Nõudke uba!

Hiidlane ja hiinlane

Kakskümmend viis meetrit lõime on andnud esimese saagi.

Sinine sinisega. Foto. Urmas Liit

Ei teagi, kui hiidlane koob hiinlaste lõigutud riba, kas see siis ikka on päris õige kaltsuvaip?

Vaibad on müügil Pitsu poes!

Sinepine seto-hipster. Foto. Urmas Liit

 

 

 

 

 

 

Foto. Urmas Liit

 

 

 

 

 

 

 

Selle suve lemmik. Foto. Urmas Liit

Foto. Urmas Liit

Purpur särtsudega. Foto. Urmas Liit

 

Lammasruuged mõtted

 

Lammasruuge. Foto. Urmas Liit

Tegelikult oli mul hoopis üks teine mõte, kui lõime käärpuudele vedasin. Seda mõttepoega olin ma juba aastaid endas kandnud ja just nüüd tundus õige aeg selle teostuseks. Oma ideest innustudes tegin ka sihvakamad sõbad kahekordse vanutusega. Teistsugused, kui muidu.

Punane söba. Foto. Urmas Liit

Foto. Urmas Liit

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Aga küpsusaste polnud veel minu mõtte jaoks paras. Vaim valmis aga liha nõder. Tunne ei olnud õige.

Selleks et kaunid söbad lihtsalt minu veimevakka koisid ootama ei jääks, andsin neile kõlapaeltega traditsioonilise viimistluse. Kõik tõrje-kaitse-viljakusmaagiliste tähistustega. Oma lemmikule, lisasin mõned metallkulinad ja vaevumärgatavad punased pärlid – sõnumiga – kõige tähtsamad asjad siin elus, ei ole silmale nähtavad.

Ühe söba jätsin endale teuse ka, selleks puhuks kui mõte lõpuks küpseks saab.

 

Lammasruuge. Foto. Urmas Liit

Foto. Urmas Liit

Söbad on müügil Pitsu poes.

Parema inimese vaip

No 6: Foto: Urmas Liit

No 6: Foto: Urmas Liit

Viimastel aastatel on tõusva trendina disainielementidena üsna agaralt kasutatud rahvarõiva seelikute triibukombinatsioone. Neid leiab nii tekkidelt, patjadelt kuni leivakottide ja bensiinijaama plafoonideni välja. Minul on pikemat aega peas tiksunud mõte, et tahaks teha toodiga vaipa. Ehk siis järgida vaiba juures Pühalepa küütkuue anatoomiat – triibukangas, kardpael, must toot ja punane kant. Triibuvärvid võtsin Tülp Mari ligikaudu 1890 aastatel valmistatud pulmaküüdust (HKM 5387:1). Legendi järgi olevalt krahv Evald Ungern-Sternberg Marile isiklikult küüdu jaoks kardpaela kinkinud.

No 6. Foto: Urmas Liit

No 6. Foto: Urmas Liit

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Samuti meeldis mulle sellise tumedamast-heledama suunas disaini juures kunagi Õie Laksbergi käest kuuldud vaibafilosoofia. See oli umbes niimoodi, et tuppa tulles on inimesel jalad porised, mida samm edasi ta astub, seda puhtamaks saavad jalad ja paremaks muutub inimene. Et siis parema inimese vaip 🙂 Kudusin sisse loomulikult ka kardpaela, küll ei kinkinud seda mulle krahv, aga väike kuldne helk või tilluke glämm on ju igasse päeva oodatud.  Tõrjemaagiline punane kant servas on soovituslik asetada välisukse poole, siis toimib kõige paremini.

Teine vaip samast pesakonnast ei ole küll nii tõrjuvalt maagiline, kuid punane – see on ju nooruse, armastuse ja elujõu värv! Eks selle pärast me kõik Pühalepa triipu nii palavalt armastamegi sest selles on kirge ja väge.

No 7. Foto: Urmas Liit

No 7. Foto: Urmas Liit

No 6 ja No 7. foto: Urmas Liit

No 6 ja No 7. foto: Urmas Liit

 

Roosat roosaga

Tuleb tunnistada tõtt, et roosa värv ja kogu see printsessindus on minust laia kaarega elus mööda käinud. Kõrgeima kuninganna debüüdi tegin vast lasteaias lüpsimarlist lumehelbekese kleidis, mis oli väärindatud kuusekarraga.   Nii, et nüüd vanuigi hakata roosat roosaga kuduma, oli ikka ülemõistuse minu mugavustsoonist väljas. Ja  oiii, kuidas ma selle vaibalõngade toonimisega  olen mätsinud ja mässanud, et kukuks välja nii nagu mina tahan.

No 4. Foto: Urmas Liit

No 4. Foto: Urmas Liit

Lisaks pikale vaibale jäi seekordsest saagist üle ka „üks jupp“, mille peal sain üles soojendada oma heegeldamisoskuse. Sai selline pipilik-hipilik variant. Oma mõõtude poolest passib see vast rohkem mõne kuningliku taguotsa alla õuemurul – laiaistmeline folgi lapp või niimoodi. Aga põrandale sünnib ka muidugi panna.

Ja roosat ma enam  ei karda.

No 5. Foto: Urmas Liit

No 5. Foto: Urmas Liit

 

 

 

 

 

 

 

 

No 5. Foto: Urmas Liit

No 5. Foto: Urmas Liit

Suhkrust ja jahust ja maasikavahust

Emmastest on üleskirjutatud, et varrudele minnes võeti lüpsikutäis putru kaasa, millel võisilm sees. „Võta või puuhalg kaasa, aga tühja käega ei või minna,“ on vanarahvas manitsenud   esmakohtumist uue ilmakodanikuga väikese kingitusega õnnistama.

No 3 rullbiskviit. Foto: Urmas Liit

No 3 rullbiskviit. Foto: Urmas Liit

.

No 3 Maryelle. Foto: Urmas Liit.

No 3 Maryelle. Foto: Urmas Liit. Tikand: DesigRi

Oleks vanarahval mõni manitsus selle kohta ka, et varrudele tuleb minna siis kui lapsel veel titelõhn juures on, mitte siis kui ta juba keerata-pöörata-ja ühe jalaga kooliteed käib…

 

 

 

Ja millest need väikesed tüdrukud siis ikka tehtud on, kui mitte suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Hiljem retsept muidugi täieneb (pareneb), nii et minu eas on naine nagu kohv – kange ja magus.

Vaiba keskelt jookseb läbi tulipunane „elulõng“ mis on armastuse, nooruse ja elujõu värv. Maryelle, soovime Sulle kõike kaunist, Sinu jalajälgi saagu kogu maailm täis!

No 3. Foto: Urmas Liit

No 3. Foto: Urmas Liit

 

 

Mo ja So ja No

Arusaam, et Kärdla Kalevivabrik on ikkagi maha põlenud ja kaleviriba sealt enam ei saa, on võtnud aega… Ka püüdlused ise kalevisarnast-toodet teha ja seda ribadeks lõigata on olnud (tsiteerides klassikuid): „kõige lollim mõte siinpool Heltermaa sadamat“. Ja nüüd uue lainena pärast mitmeid, mitmeid katsetusi olen jõudnud puuvillaribadeni. Kaleviribast on puuvill küll valgusaasta kaugusel, kuid kinnitan, et lõpptulemus on sama nauditav.

No 1 - esimene pärandavaip! Foto: Urmas Liit

No 1 – esimene pärandavaip! Foto: Urmas Liit

No 2. Foto: Urmas Liit

No 2. Foto: Urmas Liit

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pärandavaip. Nimi, kus sõnademäng annab edasi kõige paremini vaiba loomiselugu. Vaibas on nii pärandit kui pärandat (põrandat). Seda saab pärandada ja pärandale panna. Päris kaleviribadest vaipadest kirjutan ma mõni teine homme, kuid nende kahe esimese värvid on nopitud ühest minu lemmik vaibast, mida säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis.

Põrandavaip. ERM 595-4. http://muis.ee/museaalview/471140

Põrandavaip. ERM A 595-4. MuISi viide

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mo ja So ja No. Panna vaipadele number külge on ilmselt rohkem muuseumitöötaja kretinism, kui kunstkangru ambitsioon. Aga nummerdatud need vaibad saavad ja kindlasti lähevad veel  tulevikus kollektsionääride seas kõrgesse hinda!

No 1 ja No 2. Foto: Urmas Liit. Tikand: DesigRi www.desigri.ee

No 1 ja No 2. Foto: Urmas Liit. Tikand: DesigRi