Parema inimese vaip

No 6: Foto: Urmas Liit

No 6: Foto: Urmas Liit

Viimastel aastatel on tõusva trendina disainielementidena üsna agaralt kasutatud rahvarõiva seelikute triibukombinatsioone. Neid leiab nii tekkidelt, patjadelt kuni leivakottide ja bensiinijaama plafoonideni välja. Minul on pikemat aega peas tiksunud mõte, et tahaks teha toodiga vaipa. Ehk siis järgida vaiba juures Pühalepa küütkuue anatoomiat – triibukangas, kardpael, must toot ja punane kant. Triibuvärvid võtsin Tülp Mari ligikaudu 1890 aastatel valmistatud pulmaküüdust (HKM 5387:1). Legendi järgi olevalt krahv Evald Ungern-Sternberg Marile isiklikult küüdu jaoks kardpaela kinkinud.

No 6. Foto: Urmas Liit

No 6. Foto: Urmas Liit

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Samuti meeldis mulle sellise tumedamast-heledama suunas disaini juures kunagi Õie Laksbergi käest kuuldud vaibafilosoofia. See oli umbes niimoodi, et tuppa tulles on inimesel jalad porised, mida samm edasi ta astub, seda puhtamaks saavad jalad ja paremaks muutub inimene. Et siis parema inimese vaip 🙂 Kudusin sisse loomulikult ka kardpaela, küll ei kinkinud seda mulle krahv, aga väike kuldne helk või tilluke glämm on ju igasse päeva oodatud.  Tõrjemaagiline punane kant servas on soovituslik asetada välisukse poole, siis toimib kõige paremini.

Teine vaip samast pesakonnast ei ole küll nii tõrjuvalt maagiline, kuid punane – see on ju nooruse, armastuse ja elujõu värv! Eks selle pärast me kõik Pühalepa triipu nii palavalt armastamegi sest selles on kirge ja väge.

No 7. Foto: Urmas Liit

No 7. Foto: Urmas Liit

No 6 ja No 7. foto: Urmas Liit

No 6 ja No 7. foto: Urmas Liit

 

Roosat roosaga

Tuleb tunnistada tõtt, et roosa värv ja kogu see printsessindus on minust laia kaarega elus mööda käinud. Kõrgeima kuninganna debüüdi tegin vast lasteaias lüpsimarlist lumehelbekese kleidis, mis oli väärindatud kuusekarraga.   Nii, et nüüd vanuigi hakata roosat roosaga kuduma, oli ikka ülemõistuse minu mugavustsoonist väljas. Ja  oiii, kuidas ma selle vaibalõngade toonimisega  olen mätsinud ja mässanud, et kukuks välja nii nagu mina tahan.

No 4. Foto: Urmas Liit

No 4. Foto: Urmas Liit

Lisaks pikale vaibale jäi seekordsest saagist üle ka „üks jupp“, mille peal sain üles soojendada oma heegeldamisoskuse. Sai selline pipilik-hipilik variant. Oma mõõtude poolest passib see vast rohkem mõne kuningliku taguotsa alla õuemurul – laiaistmeline folgi lapp või niimoodi. Aga põrandale sünnib ka muidugi panna.

Ja roosat ma enam  ei karda.

No 5. Foto: Urmas Liit

No 5. Foto: Urmas Liit

 

 

 

 

 

 

 

 

No 5. Foto: Urmas Liit

No 5. Foto: Urmas Liit

Suhkrust ja jahust ja maasikavahust

Emmastest on üleskirjutatud, et varrudele minnes võeti lüpsikutäis putru kaasa, millel võisilm sees. „Võta või puuhalg kaasa, aga tühja käega ei või minna,“ on vanarahvas manitsenud   esmakohtumist uue ilmakodanikuga väikese kingitusega õnnistama.

No 3 rullbiskviit. Foto: Urmas Liit

No 3 rullbiskviit. Foto: Urmas Liit

.

No 3 Maryelle. Foto: Urmas Liit.

No 3 Maryelle. Foto: Urmas Liit. Tikand: DesigRi

Oleks vanarahval mõni manitsus selle kohta ka, et varrudele tuleb minna siis kui lapsel veel titelõhn juures on, mitte siis kui ta juba keerata-pöörata-ja ühe jalaga kooliteed käib…

 

 

 

Ja millest need väikesed tüdrukud siis ikka tehtud on, kui mitte suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Hiljem retsept muidugi täieneb (pareneb), nii et minu eas on naine nagu kohv – kange ja magus.

Vaiba keskelt jookseb läbi tulipunane „elulõng“ mis on armastuse, nooruse ja elujõu värv. Maryelle, soovime Sulle kõike kaunist, Sinu jalajälgi saagu kogu maailm täis!

No 3. Foto: Urmas Liit

No 3. Foto: Urmas Liit

 

 

Mo ja So ja No

Arusaam, et Kärdla Kalevivabrik on ikkagi maha põlenud ja kaleviriba sealt enam ei saa, on võtnud aega… Ka püüdlused ise kalevisarnast-toodet teha ja seda ribadeks lõigata on olnud (tsiteerides klassikuid): „kõige lollim mõte siinpool Heltermaa sadamat“. Ja nüüd uue lainena pärast mitmeid, mitmeid katsetusi olen jõudnud puuvillaribadeni. Kaleviribast on puuvill küll valgusaasta kaugusel, kuid kinnitan, et lõpptulemus on sama nauditav.

No 1 - esimene pärandavaip! Foto: Urmas Liit

No 1 – esimene pärandavaip! Foto: Urmas Liit

No 2. Foto: Urmas Liit

No 2. Foto: Urmas Liit

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pärandavaip. Nimi, kus sõnademäng annab edasi kõige paremini vaiba loomiselugu. Vaibas on nii pärandit kui pärandat (põrandat). Seda saab pärandada ja pärandale panna. Päris kaleviribadest vaipadest kirjutan ma mõni teine homme, kuid nende kahe esimese värvid on nopitud ühest minu lemmik vaibast, mida säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis.

Põrandavaip. ERM 595-4. http://muis.ee/museaalview/471140

Põrandavaip. ERM A 595-4. MuISi viide

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mo ja So ja No. Panna vaipadele number külge on ilmselt rohkem muuseumitöötaja kretinism, kui kunstkangru ambitsioon. Aga nummerdatud need vaibad saavad ja kindlasti lähevad veel  tulevikus kollektsionääride seas kõrgesse hinda!

No 1 ja No 2. Foto: Urmas Liit. Tikand: DesigRi www.desigri.ee

No 1 ja No 2. Foto: Urmas Liit. Tikand: DesigRi