Kuidas võtta (hiiu)naist

Naisevõtmine ja käia ostmine on kaks kõige täbaramat asja maailmas. (vanasõna)

Naine noorelt, makk soojalt

Millist naist võtta? Valik on lai, eksole.

Ilus naine on kohe üks ilus asi vaadata aga sajand tagasi manitseti mehi pöörama tähelepanu ennekõike neiu töökusele, mitte jumeka naha vesiniku- ja akrüülitaluvusele. Teate küll – ilusad naised ei tööta, nad tarbivad. Aga kust sa leiad neid maailmatuma töökaid naisi heinakaarelt ja kartulivagude vahelt? Ikka tõeline kunsttükk on tänapäeval leida vikatiga niitvat naist, kellel veel või suus ära sulab. Hea kui sellise saad, kes vikatil ja ahjuroobil vahet teeb. See oleks juba intelligentsuse tunnus.

Naiste ilust on kirjutatud tonnide kaupa raamatuid, nende pärast on pekstud kõrtse kapitaalremondini. Naissugu on kirutud maapõhja ja sügavamalegi veel. Ja päeva lõpuks tahaks ikka, et naine oskaks kooki küpsetada ja leili visata, soojendaks öösel selga ega poleks tuim ega tühja pilguga.

Noor naine ei saa rääkida, et on kõike teee-einud ja kõike nääää-äinud…  Ütle, naine, et sa tahad veel!

Ja mehe naljast peab naine lugu pidama. Ehk vahel selle peale naermagi.

Auto ehtimiseks

Lipsule minek

Kui juba tütarlaps teeb neljapäeva õhtul sellise avalöögi, et silku ei söö ja toob (lõhna)kase toanurka… Siis tunnevad seebilõhnalised vanamehedki, et nad on elu tuiksoonel, rääkimata läbemata mehehakatistest. Lipsul käimine pole mingi vabameelne põlemine, see on kombeline toiming. Vana tõde naiste kohta, et kust aed madal, sealt käib igaüks üle… Aga milleks madalad aiad, kui õilsa eesmärgi nimel võiks amokki joosta pikki elektrikarjust!

Kui mehel veab võib ta öö reherabamispingil ära magada ja kui teinekord rohkem veab, siis äkki lubatakse käsigi ümber panna.

Aga seda ei tea muidugi lubada.

Peab ette vaatama, et mõne teise mehe vakamaa peale ei satu. Kuuldavasti pannakse Käinas Luige baaris iga kevad jõujooned lipsulkäijate vahel paika. Siis ei pea pärast külapeal sõnnikuhargiga suskides oma esimese öö õigust taga nõudma.

Kui asjalood juba niikaugel on, et mõni ambivalentne kameeleon on pea sassi ajanud ja enam ilma pulmadeta ei saa, siis on paras aeg hakata kosjakaupa sobitama. Hirm naise poolt ärapõlatud saada on muidugi ürgne ja täiesti õigustatud. Tõeline naine ütleb esimest korda ei ja tõeline mees juba kaks korda ei küsi. Hiidlast peab vähemalt kolm korda paluma. Absoluutne miinimum.

Esimese raputamise peale kukuvad ainult ussitanud õunad kaela.

Mitte vähem tähtis ei ole tütre küsimine vanemate käest. Hiiumaal käib see pimedas.

Foto: Urmas Liit

Esimesed viinad ehk tütre küsimine vanematelt

Oma tulekust tulevase äia-ämma juurde peab ette teatama, ikka selleks, et nad teaksid varakult magama minna.

Rituaali järgides on tee uksest ämma-äia voodini kaetud takistustega – küliti võrguhargid, seliti pitsud, kummuli toolid jms. Seal pimedas õhulossis kobades võib hetkeks naisevõtureaalsus kontsaga kõri peale astuda küll. Aga asi on ju seda väärt!

Kui tulevasel koduväil on õnnestunud käsikaudu pimedas teekond läbida ja ämma-äia sängi servale istuma saada, siis võib liidule õnnistust küsides juba esimese pudelinööbi lahti korkida. Äial on püha kohustus ette lugeda paturegister ning enne paari panekut veel kõik kõverused sirgeks rääkida.

Esimeste viinade joomisega on roheline tuli kosja tulekuks antud.

Foto: Urmas Liit

Kosimine

Parimaks kosjaminekuajaks Hiiumaal on olnud kaks nädalat enne mardipäeva neljapäeval – lõikuse ajal kosjad, jõuluks pulmad. Mõni mees kohe on selline, kellel ei tule peale sooja õhu suust suurt midagi. Need mehed võivad kergendatult ohata, sest vana kombe kohaselt on peigmehe roll kosjakauba juures olnud üsna passiivne, ära-rääkimise-töö peale võeti reeglina kaasa käemees. Tedremängu esimeses vaatuses tulevad kosilased otsima kedagi, kes on ära kadunud või eksinud. Käinas näiteks küsiti näha õunapuud, mis kaksteist korda aastas õitseks ja rästa pesad aruvahedes on.

foto: Urmas Liit

 

Kogu peitusemängu ilus ei maksa ära unustada, et äia ette tuleb passiks panna viinapudel. Pruudile meeleheaks sobivad siidirätt ja pool kuningriiki, õhetuse toob palgele suhkruga kõrvetatud punane kosjaviin.

 

 

 

 

 

Mis on pulmatutid ja kus neid kasutada

Tuttide kasutamise traditsioone on üle Eesti erinevaid. Eeskätt on need seotud pulma- ja kosjarituaalidega. Pulmakombestikus on olnud väga tähtsal kohal heaendelised rituaalid – uues kodus vöö panek kaevule või ahjule.

Kingituste jagamisel pulmakülalistele, olid sageli annid (kindad, sukad jms) kokku köidetud paelaga. Lisaks tähtsatele sugulastele märgiti pulmas tuttide või kaltsuroosidega ka ametimehi – peiupoisid, pillimees, supimoor. Mõnel pool ehiti veimekirst tuttidega.

Tuttidel on oma osa ka kosjas käimise traditsioonis, kus kosjade vastuvõtmisel sai peigmees koduteele kaasa tühja pudeli, millel tutid ümber kaela põimitud. Tutte on seotud ka sängi külge.

Auto ehtimiseks

21. sajandil, kus paljud vanad pulmakombed on oma tähenduse minetanud, saab tutte kasutada mitut moodi – pruutpaarile kingituseks, pulmapeo kaunistuseks, auto ehtimiseks, lillekimbu täiendamiseks, pillimehe rõõmustamiseks, ämma kinni sidumiseks…, väravate tegemiseks jne

Pulmatutid sümboliseerivad esiemade oskust kasutada majapidamises ära viimne kui riideriba, sest eks ütleb vanasõnagi: kasinus on ilu aluseks!

Tutte saab peagi endale soetada  Pitsu poest.

Hulgihinda ning värvierinevusi küsi  kadri@mojaso.ee või facebooki mojaso leheküljelt.

Tutid pakendiga.

Pakendi küljes pulmatuttide tegemis- ja kasutamisõpetus.

 

 

 

Uba on sees!

Foto: Taavi Juursalu

Inimesest ei tee inimest kere, ahter ega silmavaade, vaid ikka see särtsakas uba, mis inimhinges on. Muidugi, mõne puhul tuleb seda uba üsna kaua leiges vees leotada, et kohvi värvi võtma hakkaks. Teine on jälle nii kange oasort, et jahvatades petrooleumihais välja käib ja õlikirme kohvi peale tuleb. Aga uba on sees… kõigis, kõiges.

… ja siis oli fakt. Foto. Siret Lahemaa

Kõigepealt oli akt…

Tekk on loodud armastajatele öövarjuks, nipernaadidele pea alla panemiseks, koolilõpetajatele elluastumiseks, eemalviibijatele Hiiumaa meenutuseks ja kohalolijatele soojuse hoidmiseks.

Kõikidele kohvilähkritele, kangetele ja magusatele, soojust otsivatele inimestele, kel uba on sees. Ja uba on sees!

Foto. Siret Lahemaa

foto. Taavi juursalu

Oad on ritta seatud  Mo ja So kavandi järgi, et asi ikka valmis saaks, kühveldas kiiluvett ahtri alla Pitsu poe tarmukas perenaine Lille.

Päevapiltnikud – Taavi Juursalu, Siret Lahemaa ja Anete Tõnissaar. Sarmikad modellid – Kaidi, Anete ja Jaanika.

Kummardus, aplaus, lilled!

Foto. Taavi juursalu

Foto. Siret Lahemaa
Plakat. Urmas Liit

Nõudke uba!

Hiidlane ja hiinlane

Kakskümmend viis meetrit lõime on andnud esimese saagi.

Sinine sinisega. Foto. Urmas Liit

Ei teagi, kui hiidlane koob hiinlaste lõigutud riba, kas see siis ikka on päris õige kaltsuvaip?

Vaibad on müügil Pitsu poes!

Sinepine seto-hipster. Foto. Urmas Liit

 

 

 

 

 

 

Foto. Urmas Liit

 

 

 

 

 

 

 

Selle suve lemmik. Foto. Urmas Liit

Foto. Urmas Liit

Purpur särtsudega. Foto. Urmas Liit

 

Mo ja So ja No

Arusaam, et Kärdla Kalevivabrik on ikkagi maha põlenud ja kaleviriba sealt enam ei saa, on võtnud aega… Ka püüdlused ise kalevisarnast-toodet teha ja seda ribadeks lõigata on olnud (tsiteerides klassikuid): „kõige lollim mõte siinpool Heltermaa sadamat“. Ja nüüd uue lainena pärast mitmeid, mitmeid katsetusi olen jõudnud puuvillaribadeni. Kaleviribast on puuvill küll valgusaasta kaugusel, kuid kinnitan, et lõpptulemus on sama nauditav.

No 1 - esimene pärandavaip! Foto: Urmas Liit

No 1 – esimene pärandavaip! Foto: Urmas Liit

No 2. Foto: Urmas Liit

No 2. Foto: Urmas Liit

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pärandavaip. Nimi, kus sõnademäng annab edasi kõige paremini vaiba loomiselugu. Vaibas on nii pärandit kui pärandat (põrandat). Seda saab pärandada ja pärandale panna. Päris kaleviribadest vaipadest kirjutan ma mõni teine homme, kuid nende kahe esimese värvid on nopitud ühest minu lemmik vaibast, mida säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis.

Põrandavaip. ERM 595-4. http://muis.ee/museaalview/471140

Põrandavaip. ERM A 595-4. MuISi viide

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mo ja So ja No. Panna vaipadele number külge on ilmselt rohkem muuseumitöötaja kretinism, kui kunstkangru ambitsioon. Aga nummerdatud need vaibad saavad ja kindlasti lähevad veel  tulevikus kollektsionääride seas kõrgesse hinda!

No 1 ja No 2. Foto: Urmas Liit. Tikand: DesigRi www.desigri.ee

No 1 ja No 2. Foto: Urmas Liit. Tikand: DesigRi 

Mikserdatud Pühalepa kirivöö

Pühalepa kirivöö aineline põrandavaip. Foto: Urmas Liit. Pildistamiskoht: Kertel Puhkemaja.

Pühalepa kirivöö aineline põrandavaip. Foto: Urmas Liit. Pildistamiskoht: Kertel Puhkemaja.

See on üks eriline vaip! Kaalub peaaegu pool puuda ning kokku on see põimitud habrastel lõunatundidel, siis kui laps magas. Seetõttu ongi selle vaiba sündimise lugu niivõrd pikk – peaaegu aasta.

Foto: Kadri Kuusk

Foto: Kadri Kuusk

Vaibas on 225 lõime. Ma tean täpselt, sest ma ise tegin nad – mikseriga.  Moodne viis saada keerupaela, akutrelliga saaks ka aga vat mikseriga on parem.

Tahtsin teada, mis tunne on kududa meeterilaiust kirivööd. Nüüd ma siis tean!

 

Foto: Kadri Kuusk

Foto: Kadri Kuusk

 

 

Pärandiaasta pärandavaip

Ammu see oli, kui Kärdla Kalevivabrik hakkas töölistele maju ehitama – esimesed korstnad laoti ülesse, aknad tehti suuremad, laudpõrandad löödi alla.  Pole veel kahte sajanditäit lapsigi, kes mööda laudpõrandat kodides saaks kaltsuvaibast lõimi välja tirida.

Pärandavaip. Foto: Urmas Liit Pildistamiskoht: Kertel Puhkemaja

Pärandavaip.
Foto: Urmas Liit
Pildistamiskoht: Kertel Puhkemaja

Kui keegi kalevivabriku töölistest hüüdis: Tüdrukud, prässkambrist viidi Kiti poodi otsi, lähme ostma! Siis tuli minna. Kiti poes müüdi vabrikutoodangut – kvaliteetset ja defektiga kalevit, rätikuid, tekke ning kaleviribasid (liisted, päitsud). Kaleviribad olid kanga viimistlemisel tekkinud jäägid, millest tarmukad hiiunaised põrandavaipasid põimisid. Selliseid vaipasid, mujal Eestis sel kombel pole tehtud. Ainulaadsed Hiiumaa päranda- vaibad. Pärand see on hiidlase põrand –  mäletab iga jalajälge, talletab kultuurikihi, peidab aardeid.

Head pärandiaastat!

 

See vaip valmis 2009 aasta suvel, esimese isikunäituse „Pärandavaibad“ tarbeks.

Pärandavaip. Foto: Urmas Liit Pildistamiskoht: Kertel Puhkemaja

Pärandavaip.
Foto: Urmas Liit
Pildistamiskoht: Kertel Puhkemaja

Pärandavaip. Foto: Urmas Liit Pildistamiskoht: Kertel Puhkemaja

Pärandavaip.
Foto: Urmas Liit
Pildistamiskoht: Kertel Puhkemaja

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kahju, et Kiti poodi enam ei ole.