Tegelikult oli mul hoopis üks teine mõte, kui lõime käärpuudele vedasin. Seda mõttepoega olin ma juba aastaid endas kandnud ja just nüüd tundus õige aeg selle teostuseks. Oma ideest innustudes tegin ka sihvakamad sõbad kahekordse vanutusega. Teistsugused, kui muidu.
Aga küpsusaste polnud veel minu mõtte jaoks paras. Vaim valmis aga liha nõder. Tunne ei olnud õige.
Selleks et kaunid söbad lihtsalt minu veimevakka koisid ootama ei jääks, andsin neile kõlapaeltega traditsioonilise viimistluse. Kõik tõrje-kaitse-viljakusmaagiliste tähistustega. Oma lemmikule, lisasin mõned metallkulinad ja vaevumärgatavad punased pärlid – sõnumiga – kõige tähtsamad asjad siin elus, ei ole silmale nähtavad.
Ühe söba jätsin endale teuse ka, selleks puhuks kui mõte lõpuks küpseks saab.
Söbad on müügil Pitsu poes.